Tsässon

Tsässon

Peaaegu igas külas oli oma kabel, mida kutsuti tsässonaks (venekeelsest sõnast „tsäs” – tund, st palvemajas peeti tunnipalvusi). Tavaliselt on need väikesed puust ehitised, mille sees on hulgaliselt pühasepilte, pühaserätte, küünlaid ja lilli. Tsässona katusel on väike rist. Tsässona ehitas ja seda hooldas külarahvas ühiselt. Tänapäevalgi on tsässonad seto külamaastike lahutamatud osad. Külapeod langevad enamasti kokku erinevate usupühadega, mis on seotud tsässonate nimedega, mis lähtuvad kas pühakust või usupühast. Igal tsässonal – nagu ka kirikul – on oma kaitseingel, pühak. Kuna tsässon on setode pühakoda, mis on tihedalt seotud praeguseni säilinud kombestikuga, tuleks Setomaa külastajatel sellega arvestada ja nende privaatsust austada. Tsässonad on üldjuhul lukustatud ja võti asub külavanema või tsässona peremehe (perenaise) käes. Võimalus tsässonat külastada võib avaneda külapühadel, kui tsässonas peetakse palvust.

Vanad jutud ja müütiline ajalugu :

 

Vasla ja Kõõru külas peeti umb. 50 a. tagasi Pekot. Kindlaksmääratud kohal ja ajal tuldi kokku, õhtul pimedäs ja salaja. Jutustaja isa oli ka käinud. Pimedas rehetoas olnud must puupakk keset tuba, vahast küünlad põlenud pääl. Iga tulija pani omalt poolt küünla. Kelle küünal kõige enne ära põles pidi järgmisel aastal oma juures pekot pidama. Kui oli vaikselt omaette palvetatud, mindi tuppa sööma ja jooma. Usuti, et niisugune palvetamine loomadele ja põllule õnne toob.

Kõnõldas rahva siäh, õt nuu jumala olliva kõkõ õnnõ Tääglova ja Miku küläh. Suurõ sõa aigu, ku vindläne ja rootslanõ umavaihõl tapliva, tuu oll Põhjasõa aigu, olõvat sööh kandih olnu kats sannahüttü, koh olõvat elänu kats lesknaist. Naase veiva puujumala hummogu uma tarõ mano põllo pääle, tull suur tumman* maaha, rootslasõki oleva pakku pannu, midägi näe-es inämb.
Nii jäiva nuu naase ja näide põllu tervess.
*tumman - udu

Pekot hoitakse pimedas rehealuses haavapakus ja viiakse ühest talust teise õlekoos. Kui Peko on olnud ühe peremehe käes rohkem kui aasta, siis hakkavad kõik selle ümbruskonna mehed, kus asub Peko, kaklema. Kes selle toimingu juures end kõige rohkem jõuab veristada, siis selle kätte jääb Peko tulevaks aastaks.
Sellest võime õppida, et setud olid vanasti sõjakas rahvas ja et oma eneseohverdust ja vahvust teistele näidata, veristavad nad mõnikord ennest ka ise, Peko pärast löömingul olles.

Peko-jumal olevat tehtud leivalabida sarnane, rist jalge all. Temal rätik pääs ja valged rõivad seljas, ning suur punane suur setu vöö vööl. Pekot ei näidata võõrastele inimestele, ta kaotavat siis oma võimu. Kui keegi tahab saada palju raha, siis peab ta Peko panema sinna kasti, kus rahakotti on hoitud. Kui keegi aga tahab saada vilja, siis viib ta Peko viljasalve. Kui Peko-jumala peremees on omandanud juba palju varandust, siis annab ta Peko edasi mõnele vaesemale sugulasele. Peko saaja peab pidama sel puhul suure peo, kus peab olema palju viina ja eriti õlut ning rikkalikke sööke. Peovõõrasteks peavad olema sel puhul ainult sugulased, kes tohivad ka Peko ületoomist teada, aga parem olevat siiski, kui ei tea.

Kõnõldas rahva siäh, õt nuu jumala olliva kõkõ õnnõ Tääglova ja Miku küläh. Suurõ sõa aigu, ku vindläne ja rootslanõ umavaihõl tapliva, tuu oll Põhjasõa aigu, olõvat sööh kandih olnu kats sannahüttü, koh olõvat elänu kats lesknaist. Naase veiva puujumala hummogu uma tarõ mano põllo pääle, tull suur tumman* maaha, rootslasõki oleva pakku pannu, midägi näe-es inämb.
Nii jäiva nuu naase ja näide põllu tervess.
*tumman - udu

Peko.
Obinitsa (kandi) nulga Otsa Piitrel oll ka' vahast valõtu alusel puujummal. Tä hoit rehetarõ'. Üüse käve salahuisi* tuud jumalat pallõmah, õt kasusi hüä vili, maru murrasi' ar viljä maaha. Vahel hoit tima tuud va' viläaidah. Parembit sõpro kuts ka' viil hindä poolõ, õt nuu ka pallõsi hüä viläsaagi iist.
Loeti raamatist kol kõrda, jummal käeh ja käüti niimoodo ümbre küündle, mis tuulaiga* panti palama.
Kõkõ* rohkõmb pallõldi keväjält, inne vilä mahategemist, põvva aigu ka.
Tõõ, kiä tulliva ka pallõma, tõiva üte kanamunnõ, pandi sarä* sisse, raputati pallõmise aigu, peräst pallõmist jaotati nuu tagasi.
Inne tuud pallõmist kogoti viljä Peko auks, tetti olt*, juudi.
Otsa naane küdsi pliine, anti nuid süvva kõigilõ.
Tuust pallõmisest es tohi tõistõlõ midägi kõnõlda.
Kuulda om, õt nokki om tuu Pekojummal viil timäl kotoh.
*salhuisi - salaja
*tuulaiga - sel ajal
*kõkõ - kõige
*sarä - sarja peal
*olt - õlut (ol' - õlu)

Obinitsa surnuaia juures oli kivirist. Käidi arstimas. Lõngaotsi oli sinna pandud ja paelakesi. Kutsuti Peko rist. Toda risti pesti ja tolle veega pesti siis käsi või jalgu, mis kellelgi valutasid. Vanad inimesed ütlesid, et see on Peko rist.

Uutsõ järve tütrik.
Ja üts tütrik tull järvest vällä (Uutsõ järvest) neläpäävä õdago. Läts mehele mano... kanni täüs veiga hüvvä hapund taare, läts mehele mano, õt juu'.
Kes puulpühä õdago peräh päivä tüüd tegevä' ehk neläpäävä õdago, sis sjoo om noidõ higi ja vaiv.
Sis tuu tütrik küsse, õt kas sul om kattõ riste kaalah.
"Ei olõ'."
"A ko sul olno' kats riste kaalah, sis anno' tõõsõ mullõ, sis saan(u)' ma ka ar' vällä." Läts jäl'ke ar' sinnä'.
Inemisel om säädüs kats riste kaalah olla'.

Oli ollu üts poosle, vanaaigne küinlajalg. Irvitiva, et "läts pekole", "läänu ks pekole", "läänu ks peko poole". Egäl ütel küinlajalga es ole. Ütsainus jalg oll, too veeti ütest talast tõisõ. Hüä ku jousit üte voori pitä, kattõ ks olõ s konagi. Sinna ks vaja liha tappa. Pei, ku tulli aig, ku tulli märge, et... Ta olli näidanu, et milles te minno liiguta-ai. Näidas unelt, ütel - ei tia, kes ütel - et ku kaema ei lää, sõss kõik häotas är, jää-i muut ku must maa. Ta üte põllu lei, tõisõ jätt. Sõss jäll pei mõnõ puulba õdagu. Mikumäel pei ku ma oll siih (jutustaja on asunud oma praegusse elukohta u 30 a. tagasi). Sääl kõnõli, et unõh näidas. Ei ole ollu jõudu pitä. Oli öütseh hobõsõ man maganu. Olli ütelnu, et mis te oma mõtte pidamata jätite, mis te enne pei. Ta küsse, et - Küll sa esi tiät. Ku ma kaema lää, sõss ei olõ muut ku must maa. Ta läts kodo ja ütel, et kae nüit poig. Sõss õks pei. - Käisi vana mehe ja naise. Tõisi lasta s kaema. Lätsi ne', kes terä anni. Kes and kesvi, kes and rukkid, kes and viinaraha. Viidi saia, võidu, munnõ. - Pei rehes, aidas, tares. Otsa pei rehes. Tarrõ võis minna egaüts, a kas peetäs, sinna es lasta. Poisi ai iks, et lää kae, a paja oll kinni pantu. - Too tarõ oll sisest är ehit lehissiga. Sääl olli üts lugeja vai papi iist. Palssi, seie, sõss jäll palssi. Mito anomat alt oll tett. Tal oll ollõanomil üts arv. Ollõ anoma olli põrmanda pääl. - Sõss tulli vällä. Ku na säält vällä tullit, joba valgõl, sõss lätsi aida. Naisõ lätsi kapstamaalõ, poisi lätsi uibodõ ala. Ku na latsi aida, sõss poisi võtt uma ollõ, naisõ uma ollõ. Olli kõtuli maah. Poisi jõi viina, and naisilõ ka. - Laulti ja tandsiti. Käüti tanomit piti ja lauleti. Mitte mida es olõ s halvusõ poolõst. - Külä kari käve kokko. Naisõ ajasi karja tanomilõ. Too perenainõ kuts, et no, talonaisõ, ma anna olt. Saia and ka, päts saia oll üsäh ja väits oll üteh. - Mikumäel, Vaslamäel peeti, Andrekoval es peeta, Mikumäel - üts talo, Vasla - üts, Hilana - üts, Ignase kolm: Loogin, Undo, Miihkal.
Kes pei ja kes muiõl käve, noid enämb ei olõ, taloki jo är' häötedu. Ei olõ kedõ enamb olla: kua kooli är, kua veedi är', kua läts är'.

Peko
Mu imä ollki peko pidäjä. [Mis on peko?*] Too küindläjalg. Seande om nigu kerkoh küindläjalg. Kõõru küläh kõgõ inembalt peetigi, kõgõ inembält palleldi ja Vaslamäel. Oll üteh taloh Härdö Ivvan (Kõõru k.) - timal oll too jalg. Sinna lätsi kokko. Sõss ööse väega pallõldi jumalad. Ta hois räüsä iist. To oll räüsäpido. Meil (Kõõru k.) olõ-i toost saadik ollu, ku pekot naati pallõma. Lätt joon mööda, putu-i. Sügüse aig oll, ku tad palsse, üts öö, ajastaka üts voor enne. Olõ-i tol päeval tähte. Korati kokko terri ja tetti olt. Too talo pool tetti. Tetti nigu taar juvva. Viina juu-as. Munnõ lassi piima sisse. Sääl tei. Sõss ma õdagu sei. Küinlät panni palama, esi viisi. Kõik öö palasi ja pallõli. Olti põlvili ja pallõld. Põlvili maah väega pallõldi pekod: jummal, hoia räüsa iist! - Mu imä ollki koost Kõõru külast, koh kõgõ inembält pallõldi pekod. Imä käve egä ajastaka. Ma olli katskümmend, ajastaka ku viil pallõldi. - Kõõrult viisi pekojala Vasla külla. Är' jäll tuudi. Jalg om är' viidu Tartohe, ku korati seantsit antsakit kraami.

Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

Vasla ja Kõõru külas peeti umb. 50 a. tagasi Pekot. Kindlaksmääratud kohal ja ajal tuldi kokku, õhtul pimedäs ja salaja. Jutustaja isa oli ka käinud. Pimedas rehetoas olnud must puupakk keset tuba, vahast küünlad põlenud pääl. Iga tulija pani omalt poolt küünla. Kelle küünal kõige enne ära põles pidi järgmisel aastal oma juures pekot pidama. Kui oli vaikselt omaette palvetatud, mindi tuppa sööma ja jooma. Usuti, et niisugune palvetamine loomadele ja põllule õnne toob.

Obinitsa surnuaia juures on kivirist, kuhu käidi igasuguseid haigusi ravimas. Jutustaja viieaastasel lelletütrel olid jalad haiged, ei saanud jalgadele astuda. Viidi haige Obinitsa surnuaiale tuttava hauale, korjati haualt humala varsi ja mähiti nendega jalad kinni. Siis lõigati "kammitsat" (mähised) lahti, hüüti surnu nimi, kelle haual laps oli. Nii tehhti järjest kolm korda. Siis viidi haige laps kiviristi juurde, riputati ristile vöö, vaotati lapse jalad vastu kivi ja öeldi: "Nimesid vaoda, jalgu vaoda" jällegi kolm korda. Lapse jalad said terveks.
"Esi näk' ma tuud asja, sjoo olõ-õi ilmajutt," ütles jutustaja. See olevat juhtunud umbes seitse aastat tagasi. Jutustaja mäletab, et ta lapsena oli seda kiviristi kartnud.

Essütän minnu om. Tu johtu nii, et tulli ütskõrd Petserist. Oll vaja käändä' hüvvä kätt, a tseeägi (=kääni) kurra kätt. Is tiiä inne, ku lätsi külä manu Metkavitsi, lätsi huulitsahe, es tunne külä kah. Arvasi, et om Tailova. Lää minä huulitsat pitte, sis näe är', kus olõ. Sääl küläh tsässon. Sai manu, sis tundzõ är', et Metkovitsa küla. Sis sääl oll tandzuõht nooril. Lätsi, et ma' õi jää. Sääl tull üits vällä, et "läke', minä kah pea nakas kodoh minema, mul latern üteh. Sääl olli' veidokene aigu ja lätsi tuuga', oll Kuzmin, Sergei. Tulli to mehe poole, ütles: "Lääme' tarrõh suitsõda, sis läät kodoh". Teigi nii. Tulle vällä. Naka kodoh poole minema. Timä täntäs: "Ar' mine, sa' nakat mõtsa minema. Sinul vaja mäkke minnä". Ma' ütli: "No' mis sa', egä ma' tõist kõrd ei essü. Ta ommek mägi."
A Kuzmin ütles: "Tulõ tagasi, ma' näüdä, koh om mägi - tõspoole". Ma' ka tulli. Timä näitäs. Minul kah saiie silmä' nigu'lahti, a ma' tahtse mõtsa poole minnä. Sääl oll mõni 4 tallo kah, noid kah es näe. Sis sai õigest kodo.

Mi' külä miis (om är' koolu') käve Ostrova puul raha otsmah. Sis oll üüd. Nu' naksi sis perekond kõnõlõma, et mi' küläh nakas' surnu kodoh käuma kapstiid süümä, võtt krabistas, kapsta' muudku kaosõ inne. Nimä' tõi papi, pei pallusi. Midägi' es tähendä. Sis lätsi targa manu, mis mõistse nõidu kah. Tu ütles: "Muud ei saa, ku ti' vahtke' ja küsüge': "Mis sa' käut kapstiid süümäh?”
Vahe nimä' üüsi. Tulli kah kapstiid süümä. No' ütli (uma miis, vend): "Mis sa' kapstiid käut süümäh.” Timä pist vasta, et "Velenaasel om mitu lavvatäut süüki, a minul ei olõ üttegi lavvatäut.”
No' sis lätsi jäl' tu targa manu, et no' niut mi' küsse. Tark ütles: ”A mis timä ütel' teile vasta?”
Timä ütel': "Velenaisel om mitu lavvatäut süüki, a mul ei olõ üttegi lavvatäut süüki.” Ja tark nõudse: "A kuis timä vaezilõ ol'l, kas and kah?” Perekond ütles: "Timä es anna leeväpalla konagi. A vele naane, ku mudu es tohi, sis timä nägemäldä' and sandile är' leväpala.” Tark ütles: "Selle om mitu lavvatäut timäl, et tä vaesõlõ and. Sedä om tuuh ilmah nätä'. A timä es anna, selle timäl es olõki midägi' süvvä' sääl. Teil muud ei tulõ tettä', ku viige' vaesilõ ja timä nimel, et mälehtäge tuud nime. Küll tä sis jätt maaha käumize.”
Ja lätsi nimä kodoh ja viisi nimä' vaezilõ, midä oll. Kui minä' vei är', sis inäp vuurih es tulõ. Vaesit vaja toeta', tuu om tuuh ilmah nätä'. Ma esi näiie tuud.

Mõni kõnõlõs, et koskil mõtsah om kohus, kus essütüs tulõ. Üts poiss oll karjah, lehmä' oll är' kadunu', läts otsma mõtsa. Nigu keäki läts iih. Timä perrä, läts hüä pallõ mõtsa müüdä, näi, et sääl om kodo, aga es saa kodo. Ku saie vällä mõtsast, kus oll tuttav paik, sis nigu lätsi silmä' vallalõ.

Tuhkpäiv
Tuhkpääväh visatas inne päävänõsõngot laudast kolm kõrda viglaga sitta vällä põhapoolõ ja üldäs:
"Mu maa vägeväst,
mu maa vägeväst!"
Ja lõigatas hiust. Mindäs vällä kaema. Sis ko nätäs määnest haukuurmat vai palgikuurmat koh minevät, sis üldäs, õt mu koss ni pikäst ko palgikuurma ja hobõsõ hand.
A ko midä näe-ei, sis mindäs kaias mumma hobõst:
"Mu koss ni pikäst, ko hobõsõ hand", ja visatas hiusõ' talle. Hiusõ' visatas kõgõ talle.
Hiust lõigate kolm kõrd säädüsest* raudõga'.
* säädüsest = kombe pärast, kombe täitmiseks.

Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

Üts läts naist võtma. Üts nõid ol'l sajah, nõid ar' kosilasõ hubõsõ. Sattõ maaha värehti mano. Panti jäl tõnõ hupõn ette, saja' läts õks minemä, jää-õs minemäldä. Tuu ke ärä nõid hobõsõ, tuu jäi tuud hubõst jürämä, niika ku saja tagasi tul'l.
Siss tuu ke sajaga käis, tuu nõid ütel: "Mine joht ar'. Meile saa küdsetüt ja keededütki viländ, sullõ saa õi hubõsõ rõibõtki viländ." Siss sai ar' minnä, innõ saa-õs ar' minna-õs.

Truuskas pidi olema hästi tuntud inimene, kes oskas vasta hakata. Peigmehel oll oma truuska ja mõrsjal oma, targad, asjatundjad, vaidlesid - pulma juures, lähevad lauludega sõimlema. Truuska kukkus tõinõ tõisõ vastu sõnelema, ühel hammas kukkus ära, teine tekk tõisele vastamisi silma välja. Kui vakaga tulõvat, siis tulõp kättemaks. Ja kui peigmiis sõidap mõrsja perrä, see kutsti saja' mõnõs kohas, Luhamaal, hähäd - juba siis taheti kunstkoppi teha. Kui vanaesä veel elli, tull Treskist läbi, sääl nainõ tsusas pää pajast vällä, võõras nainõ, tahtsõ pulmalõ midägi tetä, ütel: "Soe sõitva." Truuska sõs tekk sellele naisõlõ oinasarvõt, ütel: "Oinas kaes." Kas võõra vai vihavaenus truuska tegivat midagi pulmadele, truuska oskas kaitsta. Nõidmisi oli. Kõnõldi, et pulmarahvas lasti hundideks, otspajast pidi pulmarahvas minemä hundideks.

Peko-jumal olevat tehtud leivalabida sarnane, rist jalge all. Temal rätik pääs ja valged rõivad seljas, ning suur punane suur setu vöö vööl. Pekot ei näidata võõrastele inimestele, ta kaotavat siis oma võimu. Kui keegi tahab saada palju raha, siis peab ta Peko panema sinna kasti, kus rahakotti on hoitud. Kui keegi aga tahab saada vilja, siis viib ta Peko viljasalve. Kui Peko-jumala peremees on omandanud juba palju varandust, siis annab ta Peko edasi mõnele vaesemale sugulasele. Peko saaja peab pidama sel puhul suure peo, kus peab olema palju viina ja eriti õlut ning rikkalikke sööke. Peovõõrasteks peavad olema sel puhul ainult sugulased, kes tohivad ka Peko ületoomist teada, aga parem olevat siiski, kui ei tea.

[Kombeid surma ja matmise puhul.]
Surnu vastu püütakse olla võimalikult aupaklik ja püütakse täita kõiki kombeid ja kadunu viimaseid soove. Vastasel korral surnu hakkab kodus käima, mis elavatele põrmugi meeldiv ei ole. Et seda ära hoida, lõigutakse tee ääres kasvavate puude tõvedele, kust surnu läbi viiakse, riste. Neist siis kodukäija mööda ei saa.

Jälgides vanade eestlaste usuelu näeme, et neil oli igal asjal ima jumal, kelledele nad ohverdasid ja kellede ees nad aukartust tundsid. Sarnaseid kombeid näeme veel praegugi setude juures. See on neil esivanematelt päritud komme. Setud on siin kindlad omas arvamises, et siin ei ole tegemist mingi ebausu ega nõidumisega.
Veel praegugi nende juures kodujumalaks on Peko. Sain isegi tolle suure au osaliseks, et mulle näidati Pekot. Peko sümboliks on vahast kuju, mille suurus oleneb küla jõukusest. Ainult üks Peko on igas külas ja ta asub iga aasta ise peremehe juures. Astusin tuppa ja - sääl seisis midagi kollast nurgas laual, ehitud õitsevaist linust tehtud pärjaga. Laua all asusid või- ja piimapütid...
Peko peab õnnistama kogu küla karja hääd edenemist ja viljasaaki. Kui näiteks jääb haigeks mõni lammas, siis võetakse selle villa ja pannakse Peko pää pääle ja lammas peab terveks saama.

Jumal Peko.
Peko oli vana setu jumal. Talle toodi palju ohvreid. Ohverdamine toimus öösel ja pidustustega. Ohverdamise kulu pidi kandma üks isik. Kuid kes see tahab sarnast kulu vabatahtlikult enda pääle võtta, seepärast heideti saabast (liisku). Saapa heitmine toimus järgmiselt. Inimesed seisid ringis. Üks erapooletutest paneb saapa jala otsa ja viskab õhku. Kelle poole saapa nina jääb peatuma, sel tuleb "praasniku" kulu kanda. Ohverdamise paika mindi pikas reas, kuna ohvrikandja läheb kõige ees, selle järele tulevad tõrvikukandjad. Jõudnud kohale, paneb ohvrikandja ohvrid maha. Üks osavõtjatest peab Peko auks lühikese kõne. Siis tantsitakse ümber ohvripaiga ja pärast kogunevad kõik kokku ja algavad pidustused. Nii kestab kuni hommikuni, mil igaüks läheb oma teed.

Pekot hoitakse pimedas rehealuses haavapakus ja viiakse ühest talust teise õlekoos. Kui Peko on olnud ühe peremehe käes rohkem kui aasta, siis hakkavad kõik selle ümbruskonna mehed, kus asub Peko, kaklema. Kes selle toimingu juures end kõige rohkem jõuab veristada, siis selle kätte jääb Peko tulevaks aastaks.
Sellest võime õppida, et setud olid vanasti sõjakas rahvas ja et oma eneseohverdust ja vahvust teistele näidata, veristavad nad mõnikord ennest ka ise, Peko pärast löömingul olles

Rahvakalender

Setud ei tundnud jõulukuuske. Kuuse asemel toodi õled tuppa ja laotati põrandale. Õlgedel hakati "tralli lööma".

Jaanilaupäeva õhtul toob neitsi või noormees puid tuppa. Neid ei tohi ta ennem lugeda, kui tuppa jõuab. Kui selgub lugemisel paarisarv, siis abiellub ta pea, kui aga üksik arv, siis ta ei abiellu.

E 81694 (15) < Setumaa - L. Johanson, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Üldiseks kombeks on jaanitule põletamine. Seal on siis küla tüdrukud ja poisid koos, tehakse nalja, mängitakse ja tantsitakse kuni hommikuni. Käiakse ka metsa mööda luusimas, kus nähakse tuld, sinna on raha peidetud.

Ristteele minnakse, kustpoolt on kuulda kõlinat, sinna on raha peidetud.

Tehakse veel kaheteistkümnest lillest pärg ja visatakse õunapuu otsa, mitmendal korral jääb pärg oksa külge rippuma, nii mitme aasta pärast saab mehele, kui viskaja on tüdruk.

Kui tüdruk tahab teada, mitme aasta pärast ta mehele saab, peab ta tegema seitsmest sordist lilledest pärja, viskama teda õunapuu otsa. Mitme viske järele jääb pärg puu otsa, nii mitme aasta pärast saab viskaja mehele.

Jaanipäevaks tuuakse ka kased tuppa.

Rohkem mulle seekord jaanipäevast ei pajatud. Tunnen aga veel ise ühte naist (setut), kes lugematute teiste tempude kõrval jaanipäeva hommikul puulusikad ühes pastaldega jalga pani, lusikad kanna taha või alla ja varred püsti. Milleks ta seda tegi, seda ta kunagi kellelegi ei öelnud, mulle ammugi mitte.

Jaanipäevakombeid.
Jaanipäeva pühitseti vanasti suure pühana. Seda päeva ootasid noored suure põnevusega. Jaanipäeva laupäeval kogunesid tüdrukud (alla kahekümne aasta) mõnda kohta. Sääl räägiti kokku, missuguseid laule õhtul laulda ja kes alustab viit. Kui kell oli üheksa pauku paugutanud, tulid külapoisid tüdrukutele järgi. Ühes mindi siis jaanitulele. Puuriit seati juba päeval üles, et õhtul ei oleks askeldamist. Siiski pidid tüdrukud puude järgi minema. Nende käest ei nõutud, et nad just puid tooksid, aga see oli juba kombeks võetud, ja nii tõi igaüks mõne oksa kaasa. Metsast tulles tulevad tüdrukud väga aegamööda ja lauluga visatakse oksad tulle. Tule ääres mõnes kohas mängiti, tantsiti, lauldi - mõnes kohas seisti aga niikaua vaikselt, kuni tuli kustus. Siis ainult hakati tantsima.

Miiksih om väegä suur kivi. Hädälitse käevä sinnä. All lätt uja, sääl tsukõldas, säält saa pal'lo inimesile tervist ja abi. Mul olli kah jala' haigõ. Tõsõl olli käe'. Ma veie jalgrätit, tuu vei kindat, vaesõ võtva ar'. Parõmbast sai ikki. Innõ palvust lätt pand käe kivi päle. Janipäevä käüdäs innõ.

Meil peeti mihklipäivä. Priistri käve. Igäh taloh pidi uma palvusõ. Vinne keeli pidi. Rüänurme pääl lasti kah pitä, kiä lask. Innõ pidi tarõh. Künnel panti palama. Pühäse iih palli. Ristiviiga iks tsiugas. Ristiga and suud. Jumala kumbit pidi höste ilosahõ. Pühäne oll kah üteh. Pühäse panni pingile, laudlina hiidi ala, künnel palama pühäsele. Vei õks mõni lauta kah. Tuu oll igäl ütel uma asi. Anna kahõs midä papile, nii ka läts jal ar'. Kia joudsõ, kuts ummi sugulaisi kokku. Muud olõ-õs midägi õs.

Jaanipä puulpühä oo janituli kah. Siss noore' inemise lähtvä sinnä'. Tuli pandas maaha ja pandas vimbi otsa käh korgõhõ. Jaanipä mindäs Petserihe kah, käüvä õks risti' ümbre liina'. Siss Miiksihe mindäs, sääl oo Jaani tsässon ja janikivi. Sääl peetäs kah palvõt. Ol'li suur kivi, sõss sääl ol'l Jaan' istnu. Määne haigus om, sõss pandas sinna kivi pääle, kiä hammõ, kiä kapuda, kiä linige. Villo viiäs, siss jäetäs iks jäl vaesilõ. Villu iks viiäs tsässonahe ja piimä. Piim tuu saa pap'ele. Villo kah papi' kah võtva, sõss osa jäl vaesilõ.

Sõss tul'l viiristmine. Anti ristivett kerkost egäle ütele. Mõni õks tsiugas kah vett tarrõ. Tillu luvvakõnõ tetti, sis tuuga livvast tsiugadi pühäse poolõ ja tarõ pide kah, tühä iist tsiugadi. Nii õks üldi: Esä, Puja ja Pöha Vaimu nimel.

Juripäivä pühitsedäs pühäpääväs. Tetä-äi tuul pääväl tööd. Peeti ker'koh palvust, tuudi vällä pühäne, ümbre hubõstõ viidi. Papp veel ristiviiga tsiugas kah. Selle peetäski hubõstõ pääle, et hupõn sõkk tuu madu ar'. Juri tsusas odaga kurku. Nii jäi rahvas rahulõ. Eläjide pääl kah peetäs õks molebin. Juripäe viiäs pühäne ümbre eläjide. Uma pereh, peremiis vai perenaanõ kua võtt innõ pühäse üskä laudah. Määne pühäne om õnõ. Tuu tsakõidsi innõ lugõ:
"Pühä Jahorjakõnõ,
hoia mo eläjäkeisi
ja kaidsa mo karja,
hoia mu huulde
ja kaidsa mo kaala,
hoia kura inemise,
hoia kura eläjä iist."
Lastas õks karja kah vällä. Ku aja kara kodo, sõss valetas kah, et ei saasi õi unine karus õi. Üteh andas muna karussõlõ.

Innõvanast ku risti' kävi Pihkvahõ sõss aeti kar'a tii viirde, sõss jäi risti' saisma. Papp' kävi ümbre eläjide, pidi palvuse.
Ristipäi oo neläbä, sõss riidi läitsi õks risti'. Sõss nädäli peräst tul'li risti' tagasi. Sõss pühä Maar'a innõ õks käve ku tä maa pääl ol'l'. Lät's Porkvahõ sõss sääl süüdi lounat. Sõss lätsi Logosavitsa, sõss sääl ol'l'i üüd. Sõss kiä lähä õs Pihkvalõ, tul'l' kodo, kiä lät's Pihkvahõ noo läitsi jalaga ar' Pihkvahõ ilma risteldä. Kiä jäi üteh ristegä, noo ol'l' niika sääl ku risti' läitsi' minemä pühäbä hummogo. Pihkva puult jäl tulti vasta, nuu rahva kah, kiä innõ läitsi' sinna puulpühä, tul'l' vasta ristele. Sõs riidi nädäli peräst minti jäl Petserihe tagasi. Rahvas läts kah õks siist vasta. Kats üüd ol'l' Irboskah. Irboskast tul'l' jäl Mõlla. Sõss imäp õs olõ üüd, tul'l' küll kül'li pite.
Riste saata panda õs kah kõgõ parõbit rõivit, et hämmüse ar' ja saava muaga jah.

Talsepühi üüse tuvvas kikas tarrõ, pandas teräun(i)k ega külätütriku jaost. Kedä kikas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele.
Ja lihaluu' pandas jäl' ega tütriku jaost, kedas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele - pini.
Tal'sepühi tuvvas halga tarrõ üsäga'. Ko om paarõ, sis saat tuu aastaka mehele.

Ja aida mõõdõtas jäl' sülega'. Võõdas sääne pala aida tulbast tulbane vaih ja mõõdõtas. Ko saa paarõ sülli, sis jäl saat mehele.
Ja võõdas puuriidast jäl' üts halg, nii nägemäldä', pits(i)tädäs silmä' kinni.
Sis ko om ille* halg, sis saa hüa miis, a ko om määne osslikanõ, sis saa miis ka sääne osslikanõ, kriuganõ ja näriseijä.
Ko talsepühi üüse om taivas selge, sis saa pallo kartohket.
*ille - sile

Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

Talsipühi. Olõ' tuudi tarrõ. Sugulasõ tull. Lauleti, süüdi.

Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

Urbõpääva laul
Kui latsõ aia pääl tsõsõtasõ ja laulva:
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
urbõ õks tulli ja lätsi.
Urbõ panni moro muhetama
ja karitshaina kasuma.
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
pand õks pühi peränulka
kalli ao akõnihe.
Tsõõ, tsõõ, urbõpäiv.

Jaanipäiv.
Jaanipäävä puul'pühä köüdete vihto - auvihto. Lill(i)'-pandasõ sisse, egasugumatsõ', kor'atas, määritset viil õnnõ koh kas(u)s.
Lehese'-tuvvasõ kõivost, koh om petäi kõivoga kõrvuise, sis saat paare.
Jaanituld tetäs õdago, palotadas aiasaiba paare ja äkle jah.
Minno lasõ-õs uma esä kunage jaanitulõlõ. Kõgõ ütel', õt patt om. Jaanituli om... pühä Jaani pää pan'te nuia otsa, sis palotid'i, sis vaivaija'-palotevva', sis nüüd tetäs jaanituld.
Jaalipäävä hummogo iüül päivä mõstas kastõga suud, sis ko umma'-silmäh- haigõ', vai käeh-haigõ', sis sütüse ar'.
In'n'e jaanipäivä kor'atas maa päält ka kõike haino ja om *ruuh', a pääle jaanipäävä inäp avida-ai midäge'. Jaanihaino, palotakjet, tammõossõ, pihlapuu ossõ. Keedetäs kõik üteh ar', sis andas lehmile juvva' jaanipäävä hummogo.
Iniie oäivä piät ar lehmä'-nüs'mä, muid'o Jaan varastas ar piimä.
Jaan viskas jo jaahekivi vette.
Karja aija-ai inne muid mõtsa, väüdätäs** õks tõistõ jäl'ge pit'i aija'.
Üt's naane kõgõ käve pallo pit'i üüse, kar'amaid pit'i, kõõ päit'sid'iga riib' kastõt, kadajet pit'i ja pedäjet pit'i:
kokko-ks kolga kohopiim
ja valla vahanõ võsi***
Mullõ-ks võsi, muilõ vesi.
T's'ura'-jäl kuuliva'. Nuu üt'levvä', õt mullõ-ks võsi, sullõ vesi.
Sis lät's tuu kõik nuhko, saas midäge tuust. Ja päitse'-nakseva'-tuul naasel piimä juuskma. Tuu naane ol'l' Vaartsest, et(i)määne. Haas'ka Kat'i, kõnõlevva õks.
Jaanipäävä tuvvas õnnõkõisse, pandas saina vaikkõllõ, kõlgusõ vai aida saina vaihhõllõ. Ega inemise jaost pandas ja maja jaost jah. Sis ko ilosahe lak'k'a läävä'-häitsemmä, sis saa tuul inemisel hüä õn'n' tuu aas't'aka.
* ruuh' = rohi, arstim; ** väüdätäs = püütakse = väütämmä; *** võsi = või

Õgä nädäli ol'l kolmapävä ja riidi paastupäiv. Päärnitsa ol'l puusli päiv, tuuperäst paastõti riidine päiv.

E 81664/5 (9) < Setumaa, Meremäe v., Krantsova k. - Renate Emmus, Petseri Ühisgümn. õpil. < Marie Ridala, 54 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Jaanilaupäeva õhtul toob neitsi või noormees puid tuppa. Neid ei tohi ta ennem lugeda, kui tuppa jõuab. Kui selgub lugemisel paarisarv, siis abiellub ta pea, kui aga üksik arv, siis ta ei abiellu.

 
Õgä nädäli ol'l kolmapävä ja riidi paastupäiv. Päärnitsa ol'l puusli päiv, tuuperäst paastõti riidine päiv.

Jaanipäiv.
Jaanipäävä puul'pühä köüdete vihto - auvihto. Lill(i)'-pandasõ sisse, egasugumatsõ', kor'atas, määritset viil õnnõ koh kas(u)s.
Lehese'-tuvvasõ kõivost, koh om petäi kõivoga kõrvuise, sis saat paare.
Jaanituld tetäs õdago, palotadas aiasaiba paare ja äkle jah.
Minno lasõ-õs uma esä kunage jaanitulõlõ. Kõgõ ütel', õt patt om. Jaanituli om... pühä Jaani pää pan'te nuia otsa, sis palotid'i, sis vaivaija'-palotevva', sis nüüd tetäs jaanituld.
Jaalipäävä hummogo iüül päivä mõstas kastõga suud, sis ko umma'-silmäh- haigõ', vai käeh-haigõ', sis sütüse ar'.
In'n'e jaanipäivä kor'atas maa päält ka kõike haino ja om *ruuh', a pääle jaanipäävä inäp avida-ai midäge'. Jaanihaino, palotakjet, tammõossõ, pihlapuu ossõ. Keedetäs kõik üteh ar', sis andas lehmile juvva' jaanipäävä hummogo.
Iniie oäivä piät ar lehmä'-nüs'mä, muid'o Jaan varastas ar piimä.
Jaan viskas jo jaahekivi vette.
Karja aija-ai inne muid mõtsa, väüdätäs** õks tõistõ jäl'ge pit'i aija'.
Üt's naane kõgõ käve pallo pit'i üüse, kar'amaid pit'i, kõõ päit'sid'iga riib' kastõt, kadajet pit'i ja pedäjet pit'i:
kokko-ks kolga kohopiim
ja valla vahanõ võsi***
Mullõ-ks võsi, muilõ vesi.
T's'ura'-jäl kuuliva'. Nuu üt'levvä', õt mullõ-ks võsi, sullõ vesi.
Sis lät's tuu kõik nuhko, saas midäge tuust. Ja päitse'-nakseva'-tuul naasel piimä juuskma. Tuu naane ol'l' Vaartsest, et(i)määne. Haas'ka Kat'i, kõnõlevva õks.
Jaanipäävä tuvvas õnnõkõisse, pandas saina vaikkõllõ, kõlgusõ vai aida saina vaihhõllõ. Ega inemise jaost pandas ja maja jaost jah. Sis ko ilosahe lak'k'a läävä'-häitsemmä, sis saa tuul inemisel hüä õn'n' tuu aas't'aka.
* ruuh' = rohi, arstim; ** väüdätäs = püütakse = väütämmä; *** võsi = või

Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

Urbõpääva laul
Kui latsõ aia pääl tsõsõtasõ ja laulva:
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
urbõ õks tulli ja lätsi.
Urbõ panni moro muhetama
ja karitshaina kasuma.
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
pand õks pühi peränulka
kalli ao akõnihe.
Tsõõ, tsõõ, urbõpäiv.

Talsepühi üüse tuvvas kikas tarrõ, pandas teräun(i)k ega külätütriku jaost. Kedä kikas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele.
Ja lihaluu' pandas jäl' ega tütriku jaost, kedas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele - pini.
Tal'sepühi tuvvas halga tarrõ üsäga'. Ko om paarõ, sis saat tuu aastaka mehele.

/Talsepüha/
Ja aida mõõdõtas jäl' sülega'. Võõdas sääne pala aida tulbast tulbane vaih ja mõõdõtas. Ko saa paarõ sülli, sis jäl saat mehele.
Ja võõdas puuriidast jäl' üts halg, nii nägemäldä', pits(i)tädäs silmä' kinni.
Sis ko om ille* halg, sis saa hüa miis, a ko om määne osslikanõ, sis saa miis ka sääne osslikanõ, kriuganõ ja näriseijä.
Ko talsepühi üüse om taivas selge, sis saa pallo kartohket.

Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

Talsipühi. Olõ' tuudi tarrõ. Sugulasõ tull. Lauleti, süüdi.

Miiksih om väegä suur kivi. Hädälitse käevä sinnä. All lätt uja, sääl tsukõldas, säält saa pal'lo inimesile tervist ja abi. Mul olli kah jala' haigõ. Tõsõl olli käe'. Ma veie jalgrätit, tuu vei kindat, vaesõ võtva ar'. Parõmbast sai ikki. Innõ palvust lätt pand käe kivi päle. Janipäevä käüdäs innõ.

Meil peeti mihklipäivä. Priistri käve. Igäh taloh pidi uma palvusõ. Vinne keeli pidi. Rüänurme pääl lasti kah pitä, kiä lask. Innõ pidi tarõh. Künnel panti palama. Pühäse iih palli. Ristiviiga iks tsiugas. Ristiga and suud. Jumala kumbit pidi höste ilosahõ. Pühäne oll kah üteh. Pühäse panni pingile, laudlina hiidi ala, künnel palama pühäsele. Vei õks mõni lauta kah. Tuu oll igäl ütel uma asi. Anna kahõs midä papile, nii ka läts jal ar'. Kia joudsõ, kuts ummi sugulaisi kokku. Muud olõ-õs midägi õs.

Jaanipä puulpühä oo janituli kah. Siss noore' inemise lähtvä sinnä'. Tuli pandas maaha ja pandas vimbi otsa käh korgõhõ. Jaanipä mindäs Petserihe kah, käüvä õks risti' ümbre liina'. Siss Miiksihe mindäs, sääl oo Jaani tsässon ja janikivi. Sääl peetäs kah palvõt. Ol'li suur kivi, sõss sääl ol'l Jaan' istnu. Määne haigus om, sõss pandas sinna kivi pääle, kiä hammõ, kiä kapuda, kiä linige. Villo viiäs, siss jäetäs iks jäl vaesilõ. Villu iks viiäs tsässonahe ja piimä. Piim tuu saa pap'ele. Villo kah papi' kah võtva, sõss osa jäl vaesilõ.

Sõss tul'l viiristmine. Anti ristivett kerkost egäle ütele. Mõni õks tsiugas kah vett tarrõ. Tillu luvvakõnõ tetti, sis tuuga livvast tsiugadi pühäse poolõ ja tarõ pide kah, tühä iist tsiugadi. Nii õks üldi: Esä, Puja ja Pöha Vaimu nimel.

Juripäivä pühitsedäs pühäpääväs. Tetä-äi tuul pääväl tööd. Peeti ker'koh palvust, tuudi vällä pühäne, ümbre hubõstõ viidi. Papp veel ristiviiga tsiugas kah. Selle peetäski hubõstõ pääle, et hupõn sõkk tuu madu ar'. Juri tsusas odaga kurku. Nii jäi rahvas rahulõ. Eläjide pääl kah peetäs õks molebin. Juripäe viiäs pühäne ümbre eläjide. Uma pereh, peremiis vai perenaanõ kua võtt innõ pühäse üskä laudah. Määne pühäne om õnõ. Tuu tsakõidsi innõ lugõ:
"Pühä Jahorjakõnõ,
hoia mo eläjäkeisi
ja kaidsa mo karja,
hoia mu huulde
ja kaidsa mo kaala,
hoia kura inemise,
hoia kura eläjä iist."
Lastas õks karja kah vällä. Ku aja kara kodo, sõss valetas kah, et ei saasi õi unine karus õi. Üteh andas muna karussõlõ.

Innõvanast ku risti' kävi Pihkvahõ sõss aeti kar'a tii viirde, sõss jäi risti' saisma. Papp' kävi ümbre eläjide, pidi palvuse.
Ristipäi oo neläbä, sõss riidi läitsi õks risti'. Sõss nädäli peräst tul'li risti' tagasi. Sõss pühä Maar'a innõ õks käve ku tä maa pääl ol'l'. Lät's Porkvahõ sõss sääl süüdi lounat. Sõss lätsi Logosavitsa, sõss sääl ol'l'i üüd. Sõss kiä lähä õs Pihkvalõ, tul'l' kodo, kiä lät's Pihkvahõ noo läitsi jalaga ar' Pihkvahõ ilma risteldä. Kiä jäi üteh ristegä, noo ol'l' niika sääl ku risti' läitsi' minemä pühäbä hummogo. Pihkva puult jäl tulti vasta, nuu rahva kah, kiä innõ läitsi' sinna puulpühä, tul'l' vasta ristele. Sõs riidi nädäli peräst minti jäl Petserihe tagasi. Rahvas läts kah õks siist vasta. Kats üüd ol'l' Irboskah. Irboskast tul'l' jäl Mõlla. Sõss imäp õs olõ üüd, tul'l' küll kül'li pite.
Riste saata panda õs kah kõgõ parõbit rõivit, et hämmüse ar' ja saava muaga jah.

Muinasjutud

Tõrvanõ härg
Elle vaene-vaene mehekene. Täl olõ-õs mitte ku midägi varandust. Märke esihindäst: "Tii hindäle tõrvatsõ hära. Võtt kokko, tekk tõrvast härä ja vei hainakuhä pääle süümä. Ess läts puhma vahtma. Kaes, et tulõ oravas mano, ütles:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
Härg ütles vasta:
"Nu' olõ-õi su haina', noo' omma Jumala haina'."
Nii ütles oravas:
"Härg, härg, ma' kargan sullõ sälgä!"
Härg vastas:
"Karga', no' karga'!"
Karas sälgä oravakõnõ ja vaijoei tõrva sisse.
Kaes miis puhmast, tulõ jänes mano.
Jänes ütles:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt?"
Härg ütles vasta:
"Noo' olõ-õi su haina', noo' omma Jumala heina'."
Jänes ütles:
"Härg, härg, ma' karga' sullõ sälgä!"
Karas sälgä, vaijo jäl' tõrva sisse.
Tull rebäne.
Reppän ütles jäl':
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
A härg ütles vasta:
"Noo' olõ-i su haina', noo' omma' Jumala haina'."
Reppän ütles:
"Härg, härg, ma' karga sullõ selgä!"
Härg ütles:
"Karga', no' karga'!"
Karas sälgä ja vaijo tõrva sisse.
Tull kahr, ütles jäl':
"Härg, härg, mis sa mu hainu süüt!"
Härg ütles:
"Noo' olõ-õi su haina', noo om Jumala haina'."
No' härg jäl':
"Ma' karga sullõ sälgä!"
Karas sälgä ja vaijo jäl' tõrva sisse.
Noh, tull sis susi:
"Härg, härg, mis sa' mu hainu süüt!"
Härg ütles:
"Noo' olõ-õi su haina', noo' om Jumala haina'."
Susi ka:
"Härg, härg, ma' karga sullõ sälgä!"
Karas sälgä, nii vaijo tu kah tõrva sisse.
Noh, peremiis uut viil tükk aigu, kaes, keäki ei tulõ mano. Mõtõl hindäst jäl': "Kütä ma' kuuma sanna, vii hära sanna. Kütt sanna kuumast ja vei härä kuuma sanna. Esi võtt väitsekese ja võtt tahukõsõ ja ist sinnä sanna mano maaha ja nakas väitsekest ihuma. Ütles es':
"Heo, heo väitsekest,
lõhmsist pääkeist,
orava lõõri lõigata',
orava kaala kaksada'."
Orrav kaksas vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigu-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma' sullõ tuu kats kotitäüt pähkmit!"
Tämä jälle higo väitsekest jänese lõõri lõigata', jänese kaala kaksada. Jänes kargas jäl' vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigu-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma' sullõ tuu kats orrõtäüt valgiit kannu!"
Miis jäl'
"Heo väitsekest,
kahru lõõri lõigata',
kahru kaala kaksada'."
Karas jäl' kahr vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigaku-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala.
Ma sullõ tuu kats tõrdutäüt mett."
Higu jäl'väist:
"Heo, heo väitsekest,
lõhmsist pääkeist,
soe lõõri lõigata',
soe kaala kaksata'."
Susi kargas vällä:
"Kulla miis, tsirgu miis,
lõigaku-ui' mu lõõri,
kaksaku-ui' mu kaala!
Ma sullõ tuu kats laudatäüt valgiit lambit."
Läts miis vällä kaema, et nimä' iks minnu är' pett. Kaes, tulõ orrav, kats kotitäüt pähkmit säläh, nigu tehk esi. Kae, jänes tulõ, taga kats kotitäüt kapstit säläh. Jäl' tehk. Kaes, ku reppän tulõ, kats õrretäüt valgit kannu nigu libises säläh. Kaes, ku kahr tulõ, kats tõrdutäüt mett säläh nigu närises. Kaes jäl'. Kaes jäl', ku susi tulõ, kats laudatäüt valgit lambit nigu valõtus, ajab hannaga takast ja takast.
Kes iks tõi uma kraami, läits umma tiid ar'. Jätt kraami vanamihele.
Miis ütles:
"Kõik on hüäste, mullõ sai ju õks varandus ka natukõ, minkä ellä."
Jutuski otsah.

Rahvarõivad

Esimesena haarab seto naise rahvarõiva juures pilku tema rikkalik hõbeehete komplekt, mis kogu oma hiilguses koos erinevate keede ja rahadega võib kokku kaaluda 4–6 kilo. Suurt kuhiksõlge peetakse abielunaise tunnuseks.

Käsitöö on Setomaal alati au sees olnud. Ainulaadne on seto värviline heegelpits, mida kasutati pühaserättide, käterätikute, pearättide juures. Seto tikand on tikitud ornamentidega (põhiliselt romb ja rist, hiljem ka ruut) peen tikand erepunasel kangal; tikitakse lõngu lugedes nii, et mõlemad pooled saavad ühesugused. Seto mees kannab vene mõjutusena särki ehk hamõ pükste peal. Kaunistuseks on kasutatud sissekootud punaseid triipe ja kirju, hiljem ka pealeõmmeldud vööpaelu. Pilku paeluvad ka rikkaliku kirja ja erksate värvidega seto meeste sukad.

ВИРТУАЛЬНОЕ ПУТЕШЕСТВИЕ ПО SETO MUUSEUM (МУЗЕЮ ПАМЯТИ КРЕСТЬЯН СЕТО)

l

Соломенная афиша	Музей открыт	Ярмарочная сцена	После работы
За прялкой	Спальня	Варежки	Обувь сето
Экспозиция музея	Экспозиция музея	Боговы полотенца	Национальная одежда сето
В Красном углу	Коллекция хамэх	Экспозиция музея	Самодельный стул
Детский велосипед	На пашне	Ярмарочная сцена	В музее
Боговы полотенца	Коллекция хамэх	Экспозиция музея	Ярмарочная сцена
Экспозиция музея	Здесь рады всем	Посетители музея	Схема проезда в музей из	Печор и Изборска

MUUSEUM SETO

Частный авторский Музей народности сето появился в деревне Сигово (Псковская область, Печерский район) относительно недавно. Он был создан стараниями Татьяны Николаевны Огаревой. Музей этот уникален. Он находится в природной среде - в большом сарае на усадьбе сетусского крестьянина.

Попасть в музей можно практически в любое время дня. А если его хозяйка в отъезде, то соседка, завидев тормознувшую машину, по привычке бредет через дорогу, чтобы открыть амбар, где с любовью собрано все, что удалось сохранить от некогда могучего племени – одежда, домашняя утварь, предметы обихода.

Сето имеют древнюю прибалтийско-финскую этническую основу. Более пятисот лет они оседло проживали на Юго-востоке Эстонии и на землях Псково-Печерского монастыря. Приняв православие, они молились с русскими в одних церквах, вместе отмечали церковные праздники, но это не мешало им хранить свои древние языческие традиции, почитать бога Пеко, приносить ему дары, верить в обереги. Сето вели натуральное хозяйство и жили обособленно.

Музей народности сето – бесплатный. Тем не менее огромный историко-этнографический материал, собранный в музее, переоценить невозможно. Вот только один отзыв о музее: «Татьяна Николаевна собрала поистине уникальную коллекцию вещей и быта народа сето. Но главное - это обстановка, в которую вы попадаете. Старый, видевший ещё обладателей этих вещей сарай. Очень хорошо дополняют композицию куклы, лица которых в точности передают печаль и скорбь местных жителей, бросивших здесь всё и уехавших. Очень хорошо, что здесь всё очень живо, ко всему можно подойти, всё потрогать и понять».