Peko.
Obinitsa (kandi) nulga Otsa Piitrel oll ka' vahast valõtu alusel puujummal. Tä hoit rehetarõ'. Üüse käve salahuisi* tuud jumalat pallõmah, õt kasusi hüä vili, maru murrasi' ar viljä maaha. Vahel hoit tima tuud va' viläaidah. Parembit sõpro kuts ka' viil hindä poolõ, õt nuu ka pallõsi hüä viläsaagi iist.
Loeti raamatist kol kõrda, jummal käeh ja käüti niimoodo ümbre küündle, mis tuulaiga* panti palama.
Kõkõ* rohkõmb pallõldi keväjält, inne vilä mahategemist, põvva aigu ka.
Tõõ, kiä tulliva ka pallõma, tõiva üte kanamunnõ, pandi sarä* sisse, raputati pallõmise aigu, peräst pallõmist jaotati nuu tagasi.
Inne tuud pallõmist kogoti viljä Peko auks, tetti olt*, juudi.
Otsa naane küdsi pliine, anti nuid süvva kõigilõ.
Tuust pallõmisest es tohi tõistõlõ midägi kõnõlda.
Kuulda om, õt nokki om tuu Pekojummal viil timäl kotoh.
*salhuisi - salaja
*tuulaiga - sel ajal
*kõkõ - kõige
*sarä - sarja peal
*olt - õlut (ol' - õlu)