Rahvakalender

Setud ei tundnud jõulukuuske. Kuuse asemel toodi õled tuppa ja laotati põrandale. Õlgedel hakati "tralli lööma".

Jaanilaupäeva õhtul toob neitsi või noormees puid tuppa. Neid ei tohi ta ennem lugeda, kui tuppa jõuab. Kui selgub lugemisel paarisarv, siis abiellub ta pea, kui aga üksik arv, siis ta ei abiellu.

E 81694 (15) < Setumaa - L. Johanson, Petseri Ühisgümn. õpil. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Üldiseks kombeks on jaanitule põletamine. Seal on siis küla tüdrukud ja poisid koos, tehakse nalja, mängitakse ja tantsitakse kuni hommikuni. Käiakse ka metsa mööda luusimas, kus nähakse tuld, sinna on raha peidetud.

Ristteele minnakse, kustpoolt on kuulda kõlinat, sinna on raha peidetud.

Tehakse veel kaheteistkümnest lillest pärg ja visatakse õunapuu otsa, mitmendal korral jääb pärg oksa külge rippuma, nii mitme aasta pärast saab mehele, kui viskaja on tüdruk.

Kui tüdruk tahab teada, mitme aasta pärast ta mehele saab, peab ta tegema seitsmest sordist lilledest pärja, viskama teda õunapuu otsa. Mitme viske järele jääb pärg puu otsa, nii mitme aasta pärast saab viskaja mehele.

Jaanipäevaks tuuakse ka kased tuppa.

Rohkem mulle seekord jaanipäevast ei pajatud. Tunnen aga veel ise ühte naist (setut), kes lugematute teiste tempude kõrval jaanipäeva hommikul puulusikad ühes pastaldega jalga pani, lusikad kanna taha või alla ja varred püsti. Milleks ta seda tegi, seda ta kunagi kellelegi ei öelnud, mulle ammugi mitte.

Jaanipäevakombeid.
Jaanipäeva pühitseti vanasti suure pühana. Seda päeva ootasid noored suure põnevusega. Jaanipäeva laupäeval kogunesid tüdrukud (alla kahekümne aasta) mõnda kohta. Sääl räägiti kokku, missuguseid laule õhtul laulda ja kes alustab viit. Kui kell oli üheksa pauku paugutanud, tulid külapoisid tüdrukutele järgi. Ühes mindi siis jaanitulele. Puuriit seati juba päeval üles, et õhtul ei oleks askeldamist. Siiski pidid tüdrukud puude järgi minema. Nende käest ei nõutud, et nad just puid tooksid, aga see oli juba kombeks võetud, ja nii tõi igaüks mõne oksa kaasa. Metsast tulles tulevad tüdrukud väga aegamööda ja lauluga visatakse oksad tulle. Tule ääres mõnes kohas mängiti, tantsiti, lauldi - mõnes kohas seisti aga niikaua vaikselt, kuni tuli kustus. Siis ainult hakati tantsima.

Miiksih om väegä suur kivi. Hädälitse käevä sinnä. All lätt uja, sääl tsukõldas, säält saa pal'lo inimesile tervist ja abi. Mul olli kah jala' haigõ. Tõsõl olli käe'. Ma veie jalgrätit, tuu vei kindat, vaesõ võtva ar'. Parõmbast sai ikki. Innõ palvust lätt pand käe kivi päle. Janipäevä käüdäs innõ.

Meil peeti mihklipäivä. Priistri käve. Igäh taloh pidi uma palvusõ. Vinne keeli pidi. Rüänurme pääl lasti kah pitä, kiä lask. Innõ pidi tarõh. Künnel panti palama. Pühäse iih palli. Ristiviiga iks tsiugas. Ristiga and suud. Jumala kumbit pidi höste ilosahõ. Pühäne oll kah üteh. Pühäse panni pingile, laudlina hiidi ala, künnel palama pühäsele. Vei õks mõni lauta kah. Tuu oll igäl ütel uma asi. Anna kahõs midä papile, nii ka läts jal ar'. Kia joudsõ, kuts ummi sugulaisi kokku. Muud olõ-õs midägi õs.

Jaanipä puulpühä oo janituli kah. Siss noore' inemise lähtvä sinnä'. Tuli pandas maaha ja pandas vimbi otsa käh korgõhõ. Jaanipä mindäs Petserihe kah, käüvä õks risti' ümbre liina'. Siss Miiksihe mindäs, sääl oo Jaani tsässon ja janikivi. Sääl peetäs kah palvõt. Ol'li suur kivi, sõss sääl ol'l Jaan' istnu. Määne haigus om, sõss pandas sinna kivi pääle, kiä hammõ, kiä kapuda, kiä linige. Villo viiäs, siss jäetäs iks jäl vaesilõ. Villu iks viiäs tsässonahe ja piimä. Piim tuu saa pap'ele. Villo kah papi' kah võtva, sõss osa jäl vaesilõ.

Sõss tul'l viiristmine. Anti ristivett kerkost egäle ütele. Mõni õks tsiugas kah vett tarrõ. Tillu luvvakõnõ tetti, sis tuuga livvast tsiugadi pühäse poolõ ja tarõ pide kah, tühä iist tsiugadi. Nii õks üldi: Esä, Puja ja Pöha Vaimu nimel.

Juripäivä pühitsedäs pühäpääväs. Tetä-äi tuul pääväl tööd. Peeti ker'koh palvust, tuudi vällä pühäne, ümbre hubõstõ viidi. Papp veel ristiviiga tsiugas kah. Selle peetäski hubõstõ pääle, et hupõn sõkk tuu madu ar'. Juri tsusas odaga kurku. Nii jäi rahvas rahulõ. Eläjide pääl kah peetäs õks molebin. Juripäe viiäs pühäne ümbre eläjide. Uma pereh, peremiis vai perenaanõ kua võtt innõ pühäse üskä laudah. Määne pühäne om õnõ. Tuu tsakõidsi innõ lugõ:
"Pühä Jahorjakõnõ,
hoia mo eläjäkeisi
ja kaidsa mo karja,
hoia mu huulde
ja kaidsa mo kaala,
hoia kura inemise,
hoia kura eläjä iist."
Lastas õks karja kah vällä. Ku aja kara kodo, sõss valetas kah, et ei saasi õi unine karus õi. Üteh andas muna karussõlõ.

Innõvanast ku risti' kävi Pihkvahõ sõss aeti kar'a tii viirde, sõss jäi risti' saisma. Papp' kävi ümbre eläjide, pidi palvuse.
Ristipäi oo neläbä, sõss riidi läitsi õks risti'. Sõss nädäli peräst tul'li risti' tagasi. Sõss pühä Maar'a innõ õks käve ku tä maa pääl ol'l'. Lät's Porkvahõ sõss sääl süüdi lounat. Sõss lätsi Logosavitsa, sõss sääl ol'l'i üüd. Sõss kiä lähä õs Pihkvalõ, tul'l' kodo, kiä lät's Pihkvahõ noo läitsi jalaga ar' Pihkvahõ ilma risteldä. Kiä jäi üteh ristegä, noo ol'l' niika sääl ku risti' läitsi' minemä pühäbä hummogo. Pihkva puult jäl tulti vasta, nuu rahva kah, kiä innõ läitsi' sinna puulpühä, tul'l' vasta ristele. Sõs riidi nädäli peräst minti jäl Petserihe tagasi. Rahvas läts kah õks siist vasta. Kats üüd ol'l' Irboskah. Irboskast tul'l' jäl Mõlla. Sõss imäp õs olõ üüd, tul'l' küll kül'li pite.
Riste saata panda õs kah kõgõ parõbit rõivit, et hämmüse ar' ja saava muaga jah.

Talsepühi üüse tuvvas kikas tarrõ, pandas teräun(i)k ega külätütriku jaost. Kedä kikas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele.
Ja lihaluu' pandas jäl' ega tütriku jaost, kedas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele - pini.
Tal'sepühi tuvvas halga tarrõ üsäga'. Ko om paarõ, sis saat tuu aastaka mehele.

Ja aida mõõdõtas jäl' sülega'. Võõdas sääne pala aida tulbast tulbane vaih ja mõõdõtas. Ko saa paarõ sülli, sis jäl saat mehele.
Ja võõdas puuriidast jäl' üts halg, nii nägemäldä', pits(i)tädäs silmä' kinni.
Sis ko om ille* halg, sis saa hüa miis, a ko om määne osslikanõ, sis saa miis ka sääne osslikanõ, kriuganõ ja näriseijä.
Ko talsepühi üüse om taivas selge, sis saa pallo kartohket.
*ille - sile

Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

Talsipühi. Olõ' tuudi tarrõ. Sugulasõ tull. Lauleti, süüdi.

Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

Urbõpääva laul
Kui latsõ aia pääl tsõsõtasõ ja laulva:
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
urbõ õks tulli ja lätsi.
Urbõ panni moro muhetama
ja karitshaina kasuma.
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
pand õks pühi peränulka
kalli ao akõnihe.
Tsõõ, tsõõ, urbõpäiv.

Jaanipäiv.
Jaanipäävä puul'pühä köüdete vihto - auvihto. Lill(i)'-pandasõ sisse, egasugumatsõ', kor'atas, määritset viil õnnõ koh kas(u)s.
Lehese'-tuvvasõ kõivost, koh om petäi kõivoga kõrvuise, sis saat paare.
Jaanituld tetäs õdago, palotadas aiasaiba paare ja äkle jah.
Minno lasõ-õs uma esä kunage jaanitulõlõ. Kõgõ ütel', õt patt om. Jaanituli om... pühä Jaani pää pan'te nuia otsa, sis palotid'i, sis vaivaija'-palotevva', sis nüüd tetäs jaanituld.
Jaalipäävä hummogo iüül päivä mõstas kastõga suud, sis ko umma'-silmäh- haigõ', vai käeh-haigõ', sis sütüse ar'.
In'n'e jaanipäivä kor'atas maa päält ka kõike haino ja om *ruuh', a pääle jaanipäävä inäp avida-ai midäge'. Jaanihaino, palotakjet, tammõossõ, pihlapuu ossõ. Keedetäs kõik üteh ar', sis andas lehmile juvva' jaanipäävä hummogo.
Iniie oäivä piät ar lehmä'-nüs'mä, muid'o Jaan varastas ar piimä.
Jaan viskas jo jaahekivi vette.
Karja aija-ai inne muid mõtsa, väüdätäs** õks tõistõ jäl'ge pit'i aija'.
Üt's naane kõgõ käve pallo pit'i üüse, kar'amaid pit'i, kõõ päit'sid'iga riib' kastõt, kadajet pit'i ja pedäjet pit'i:
kokko-ks kolga kohopiim
ja valla vahanõ võsi***
Mullõ-ks võsi, muilõ vesi.
T's'ura'-jäl kuuliva'. Nuu üt'levvä', õt mullõ-ks võsi, sullõ vesi.
Sis lät's tuu kõik nuhko, saas midäge tuust. Ja päitse'-nakseva'-tuul naasel piimä juuskma. Tuu naane ol'l' Vaartsest, et(i)määne. Haas'ka Kat'i, kõnõlevva õks.
Jaanipäävä tuvvas õnnõkõisse, pandas saina vaikkõllõ, kõlgusõ vai aida saina vaihhõllõ. Ega inemise jaost pandas ja maja jaost jah. Sis ko ilosahe lak'k'a läävä'-häitsemmä, sis saa tuul inemisel hüä õn'n' tuu aas't'aka.
* ruuh' = rohi, arstim; ** väüdätäs = püütakse = väütämmä; *** võsi = või

Õgä nädäli ol'l kolmapävä ja riidi paastupäiv. Päärnitsa ol'l puusli päiv, tuuperäst paastõti riidine päiv.

E 81664/5 (9) < Setumaa, Meremäe v., Krantsova k. - Renate Emmus, Petseri Ühisgümn. õpil. < Marie Ridala, 54 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Jaanilaupäeva õhtul toob neitsi või noormees puid tuppa. Neid ei tohi ta ennem lugeda, kui tuppa jõuab. Kui selgub lugemisel paarisarv, siis abiellub ta pea, kui aga üksik arv, siis ta ei abiellu.

 
Õgä nädäli ol'l kolmapävä ja riidi paastupäiv. Päärnitsa ol'l puusli päiv, tuuperäst paastõti riidine päiv.

Jaanipäiv.
Jaanipäävä puul'pühä köüdete vihto - auvihto. Lill(i)'-pandasõ sisse, egasugumatsõ', kor'atas, määritset viil õnnõ koh kas(u)s.
Lehese'-tuvvasõ kõivost, koh om petäi kõivoga kõrvuise, sis saat paare.
Jaanituld tetäs õdago, palotadas aiasaiba paare ja äkle jah.
Minno lasõ-õs uma esä kunage jaanitulõlõ. Kõgõ ütel', õt patt om. Jaanituli om... pühä Jaani pää pan'te nuia otsa, sis palotid'i, sis vaivaija'-palotevva', sis nüüd tetäs jaanituld.
Jaalipäävä hummogo iüül päivä mõstas kastõga suud, sis ko umma'-silmäh- haigõ', vai käeh-haigõ', sis sütüse ar'.
In'n'e jaanipäivä kor'atas maa päält ka kõike haino ja om *ruuh', a pääle jaanipäävä inäp avida-ai midäge'. Jaanihaino, palotakjet, tammõossõ, pihlapuu ossõ. Keedetäs kõik üteh ar', sis andas lehmile juvva' jaanipäävä hummogo.
Iniie oäivä piät ar lehmä'-nüs'mä, muid'o Jaan varastas ar piimä.
Jaan viskas jo jaahekivi vette.
Karja aija-ai inne muid mõtsa, väüdätäs** õks tõistõ jäl'ge pit'i aija'.
Üt's naane kõgõ käve pallo pit'i üüse, kar'amaid pit'i, kõõ päit'sid'iga riib' kastõt, kadajet pit'i ja pedäjet pit'i:
kokko-ks kolga kohopiim
ja valla vahanõ võsi***
Mullõ-ks võsi, muilõ vesi.
T's'ura'-jäl kuuliva'. Nuu üt'levvä', õt mullõ-ks võsi, sullõ vesi.
Sis lät's tuu kõik nuhko, saas midäge tuust. Ja päitse'-nakseva'-tuul naasel piimä juuskma. Tuu naane ol'l' Vaartsest, et(i)määne. Haas'ka Kat'i, kõnõlevva õks.
Jaanipäävä tuvvas õnnõkõisse, pandas saina vaikkõllõ, kõlgusõ vai aida saina vaihhõllõ. Ega inemise jaost pandas ja maja jaost jah. Sis ko ilosahe lak'k'a läävä'-häitsemmä, sis saa tuul inemisel hüä õn'n' tuu aas't'aka.
* ruuh' = rohi, arstim; ** väüdätäs = püütakse = väütämmä; *** võsi = või

Suvistepühi laupäeval tuldi kokko (ainult vanemat inimesed) pekot pidama. Lauldi, põletati küünlaid, mis olid kirikust toodud. Eraldi laual oli 12 savikausikest, nimet. "õllekausikesed", igas kausis põles küünal, keskel oli suur kauss, nimet. "südakauss", laua ees palvetadi, paluti head viljasaaki. Siis istuti lauda sööma, laual olid piima- ja lihasöögid, pliinit, kesvalinnasest tehtud õlut, söödi, mida keegi kaasa oli toonud. Seda päeva nimetadi ka "Jumala tänupäevaks". Kõneleja ema oli nendest kooskäimistest osa võtnud.

Urbõpääva laul
Kui latsõ aia pääl tsõsõtasõ ja laulva:
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
urbõ õks tulli ja lätsi.
Urbõ panni moro muhetama
ja karitshaina kasuma.
Tsõõ õks tsõõ, urbõpäiv,
pand õks pühi peränulka
kalli ao akõnihe.
Tsõõ, tsõõ, urbõpäiv.

Talsepühi üüse tuvvas kikas tarrõ, pandas teräun(i)k ega külätütriku jaost. Kedä kikas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele.
Ja lihaluu' pandas jäl' ega tütriku jaost, kedas sööse ar' kõkõ inne, tuu saa kõkõ inne mehele - pini.
Tal'sepühi tuvvas halga tarrõ üsäga'. Ko om paarõ, sis saat tuu aastaka mehele.

/Talsepüha/
Ja aida mõõdõtas jäl' sülega'. Võõdas sääne pala aida tulbast tulbane vaih ja mõõdõtas. Ko saa paarõ sülli, sis jäl saat mehele.
Ja võõdas puuriidast jäl' üts halg, nii nägemäldä', pits(i)tädäs silmä' kinni.
Sis ko om ille* halg, sis saa hüa miis, a ko om määne osslikanõ, sis saa miis ka sääne osslikanõ, kriuganõ ja näriseijä.
Ko talsepühi üüse om taivas selge, sis saa pallo kartohket.

Tennüspäiv.
Tennüspäävä keedetäs tsiapääd ja suitas linno, saava' tsia' lihava', ja präetädä-äi, sis nakkasõ' tsia' ümbre minemä. Ja lastas tsiko vällä, tsia' nägevä' päivä.
Keskmätsest püihst om kolm nädälet tennüspäivä, säidsetõiskümme nädälet juripäivä.
Ko tennüspäävä om nikke pallo päivä ko hobõsõ sälgä karada', sis saa hüä rüähäitsemine ja hainategemine.

Talsipühi. Olõ' tuudi tarrõ. Sugulasõ tull. Lauleti, süüdi.

Miiksih om väegä suur kivi. Hädälitse käevä sinnä. All lätt uja, sääl tsukõldas, säält saa pal'lo inimesile tervist ja abi. Mul olli kah jala' haigõ. Tõsõl olli käe'. Ma veie jalgrätit, tuu vei kindat, vaesõ võtva ar'. Parõmbast sai ikki. Innõ palvust lätt pand käe kivi päle. Janipäevä käüdäs innõ.

Meil peeti mihklipäivä. Priistri käve. Igäh taloh pidi uma palvusõ. Vinne keeli pidi. Rüänurme pääl lasti kah pitä, kiä lask. Innõ pidi tarõh. Künnel panti palama. Pühäse iih palli. Ristiviiga iks tsiugas. Ristiga and suud. Jumala kumbit pidi höste ilosahõ. Pühäne oll kah üteh. Pühäse panni pingile, laudlina hiidi ala, künnel palama pühäsele. Vei õks mõni lauta kah. Tuu oll igäl ütel uma asi. Anna kahõs midä papile, nii ka läts jal ar'. Kia joudsõ, kuts ummi sugulaisi kokku. Muud olõ-õs midägi õs.

Jaanipä puulpühä oo janituli kah. Siss noore' inemise lähtvä sinnä'. Tuli pandas maaha ja pandas vimbi otsa käh korgõhõ. Jaanipä mindäs Petserihe kah, käüvä õks risti' ümbre liina'. Siss Miiksihe mindäs, sääl oo Jaani tsässon ja janikivi. Sääl peetäs kah palvõt. Ol'li suur kivi, sõss sääl ol'l Jaan' istnu. Määne haigus om, sõss pandas sinna kivi pääle, kiä hammõ, kiä kapuda, kiä linige. Villo viiäs, siss jäetäs iks jäl vaesilõ. Villu iks viiäs tsässonahe ja piimä. Piim tuu saa pap'ele. Villo kah papi' kah võtva, sõss osa jäl vaesilõ.

Sõss tul'l viiristmine. Anti ristivett kerkost egäle ütele. Mõni õks tsiugas kah vett tarrõ. Tillu luvvakõnõ tetti, sis tuuga livvast tsiugadi pühäse poolõ ja tarõ pide kah, tühä iist tsiugadi. Nii õks üldi: Esä, Puja ja Pöha Vaimu nimel.

Juripäivä pühitsedäs pühäpääväs. Tetä-äi tuul pääväl tööd. Peeti ker'koh palvust, tuudi vällä pühäne, ümbre hubõstõ viidi. Papp veel ristiviiga tsiugas kah. Selle peetäski hubõstõ pääle, et hupõn sõkk tuu madu ar'. Juri tsusas odaga kurku. Nii jäi rahvas rahulõ. Eläjide pääl kah peetäs õks molebin. Juripäe viiäs pühäne ümbre eläjide. Uma pereh, peremiis vai perenaanõ kua võtt innõ pühäse üskä laudah. Määne pühäne om õnõ. Tuu tsakõidsi innõ lugõ:
"Pühä Jahorjakõnõ,
hoia mo eläjäkeisi
ja kaidsa mo karja,
hoia mu huulde
ja kaidsa mo kaala,
hoia kura inemise,
hoia kura eläjä iist."
Lastas õks karja kah vällä. Ku aja kara kodo, sõss valetas kah, et ei saasi õi unine karus õi. Üteh andas muna karussõlõ.

Innõvanast ku risti' kävi Pihkvahõ sõss aeti kar'a tii viirde, sõss jäi risti' saisma. Papp' kävi ümbre eläjide, pidi palvuse.
Ristipäi oo neläbä, sõss riidi läitsi õks risti'. Sõss nädäli peräst tul'li risti' tagasi. Sõss pühä Maar'a innõ õks käve ku tä maa pääl ol'l'. Lät's Porkvahõ sõss sääl süüdi lounat. Sõss lätsi Logosavitsa, sõss sääl ol'l'i üüd. Sõss kiä lähä õs Pihkvalõ, tul'l' kodo, kiä lät's Pihkvahõ noo läitsi jalaga ar' Pihkvahõ ilma risteldä. Kiä jäi üteh ristegä, noo ol'l' niika sääl ku risti' läitsi' minemä pühäbä hummogo. Pihkva puult jäl tulti vasta, nuu rahva kah, kiä innõ läitsi' sinna puulpühä, tul'l' vasta ristele. Sõs riidi nädäli peräst minti jäl Petserihe tagasi. Rahvas läts kah õks siist vasta. Kats üüd ol'l' Irboskah. Irboskast tul'l' jäl Mõlla. Sõss imäp õs olõ üüd, tul'l' küll kül'li pite.
Riste saata panda õs kah kõgõ parõbit rõivit, et hämmüse ar' ja saava muaga jah.