Jälgides vanade eestlaste usuelu näeme, et neil oli igal asjal ima jumal, kelledele nad ohverdasid ja kellede ees nad aukartust tundsid. Sarnaseid kombeid näeme veel praegugi setude juures. See on neil esivanematelt päritud komme. Setud on siin kindlad omas arvamises, et siin ei ole tegemist mingi ebausu ega nõidumisega.
Veel praegugi nende juures kodujumalaks on Peko. Sain isegi tolle suure au osaliseks, et mulle näidati Pekot. Peko sümboliks on vahast kuju, mille suurus oleneb küla jõukusest. Ainult üks Peko on igas külas ja ta asub iga aasta ise peremehe juures. Astusin tuppa ja - sääl seisis midagi kollast nurgas laual, ehitud õitsevaist linust tehtud pärjaga. Laua all asusid või- ja piimapütid...
Peko peab õnnistama kogu küla karja hääd edenemist ja viljasaaki. Kui näiteks jääb haigeks mõni lammas, siis võetakse selle villa ja pannakse Peko pää pääle ja lammas peab terveks saama.