Peko
Mu imä ollki peko pidäjä. [Mis on peko?*] Too küindläjalg. Seande om nigu kerkoh küindläjalg. Kõõru küläh kõgõ inembalt peetigi, kõgõ inembält palleldi ja Vaslamäel. Oll üteh taloh Härdö Ivvan (Kõõru k.) - timal oll too jalg. Sinna lätsi kokko. Sõss ööse väega pallõldi jumalad. Ta hois räüsä iist. To oll räüsäpido. Meil (Kõõru k.) olõ-i toost saadik ollu, ku pekot naati pallõma. Lätt joon mööda, putu-i. Sügüse aig oll, ku tad palsse, üts öö, ajastaka üts voor enne. Olõ-i tol päeval tähte. Korati kokko terri ja tetti olt. Too talo pool tetti. Tetti nigu taar juvva. Viina juu-as. Munnõ lassi piima sisse. Sääl tei. Sõss ma õdagu sei. Küinlät panni palama, esi viisi. Kõik öö palasi ja pallõli. Olti põlvili ja pallõld. Põlvili maah väega pallõldi pekod: jummal, hoia räüsa iist! - Mu imä ollki koost Kõõru külast, koh kõgõ inembält pallõldi pekod. Imä käve egä ajastaka. Ma olli katskümmend, ajastaka ku viil pallõldi. - Kõõrult viisi pekojala Vasla külla. Är' jäll tuudi. Jalg om är' viidu Tartohe, ku korati seantsit antsakit kraami.