Kõnõldas rahva siäh, õt nuu jumala olliva kõkõ õnnõ Tääglova ja Miku küläh. Suurõ sõa aigu, ku vindläne ja rootslanõ umavaihõl tapliva, tuu oll Põhjasõa aigu, olõvat sööh kandih olnu kats sannahüttü, koh olõvat elänu kats lesknaist. Naase veiva puujumala hummogu uma tarõ mano põllo pääle, tull suur tumman* maaha, rootslasõki oleva pakku pannu, midägi näe-es inämb.
Nii jäiva nuu naase ja näide põllu tervess.
*tumman - udu