Setu naised.

Teades, et olen Setumaalt pärit, küsis ülikooli ajal mu kursusevend Harry Liivrand, missugune mu vanaema välja näeb. Mul oli elus siis vaid emaema, teine vanaema suri, kui olin kolmene. Mäletan, et ta pakkus ise välja, et küllap on mu memm kange setu mutt, selline väike, ümmargune ja küpsetab pliine. Olin üllatunud ja vastasin, et jah, selline ta ongi. Minu vanaema suri kaheksa aasta eest küllalt kõrges vanuses. Sain lapselaps olla üle 40 aasta. Vähestele antakse sellist õnne. Setumaa külades käies ja vanu naisi kõnetades meenutasid nad mulle üha mu kadunud memme – selle ääretu lahkuse ja soojuse järgi, mis neist õhkus ja mida meie ekspeditsioonigrupi tüdrukud meenutavad siiani. Üks neist tunnistas mulle alles hiljuti, et leidis endale sealt uue vanaema, keda külastab sellelgi suvel. Vene viisaga loomulikult
Siinkohal setu külalislahkuse näitena üks seik. Kohtusin tol suvel sealpool piiri talust tallu käies juhuslikult oma klassivennaga, keda nägin viimati põhikooli lõpuaktusel ehk 32 aastat tagasi. Tema ema oli väike kärmas naine, kes liginemas kaheksakümnele, kuid pidas veel kahte lehma, keda mõistagi ise lüpsis. Tema vanem poeg oli sõitnud end noorena surnuks mootorrattal, noorem, minu klassivend raskesti haige. Meie lahkumisel jooksis ta meile järele, kaenlas kilekott küpsistega, sest noortel inimestel võis ju kõht tühi olla. Olime meeldivalt üllatunud, aga samas oli ka kuidagi piinlik, sest õigupoolest olime ju meie need, kes oleks pidanud viima külakosti. Pool aastat hiljem kuulsin oma Võrus elavatelt klassiõdedelt, et Sass oli sügisel surnud ja paar kuud hiljem lahkunud ka ta ema. Selle vana lahke naise elutöö oli tehtud ja ta oli matnud oma mõlemad lapsed. Selleks, et surra kurvastusse, polegi selles eas palju aega vaja. Nüüd kestavad ema ja poeg edasi.© Elvi Linamaa