Truuskas pidi olema hästi tuntud inimene, kes oskas vasta hakata. Peigmehel oll oma truuska ja mõrsjal oma, targad, asjatundjad, vaidlesid - pulma juures, lähevad lauludega sõimlema. Truuska kukkus tõinõ tõisõ vastu sõnelema, ühel hammas kukkus ära, teine tekk tõisele vastamisi silma välja. Kui vakaga tulõvat, siis tulõp kättemaks. Ja kui peigmiis sõidap mõrsja perrä, see kutsti saja' mõnõs kohas, Luhamaal, hähäd - juba siis taheti kunstkoppi teha. Kui vanaesä veel elli, tull Treskist läbi, sääl nainõ tsusas pää pajast vällä, võõras nainõ, tahtsõ pulmalõ midägi tetä, ütel: "Soe sõitva." Truuska sõs tekk sellele naisõlõ oinasarvõt, ütel: "Oinas kaes." Kas võõra vai vihavaenus truuska tegivat midagi pulmadele, truuska oskas kaitsta. Nõidmisi oli. Kõnõldi, et pulmarahvas lasti hundideks, otspajast pidi pulmarahvas minemä hundideks.