Õie Sarv kirjutas Regnumi artikli kommentaariks setude muredest.

Kirjutaja on loopinud välja mõtteid, mis tekitavad segadust, kui ei tea taustu, ja natuke hämab ka, ning oleneb, kui vanu kirjutisi ta kasutab, aga mõnigi asi on õige. Ega Eesti riik ikka ei tunnista sellist rahvast nagu setod ning kuna meie esivanemate maad jäävad Petseri-tagustele aladele ja me ei taha neist loobuda, siis oleme ikka tülinaks ning kui tuleb juttu piirileppest, siis tõstame häält.






Sellepärast on meil ka imelik kuulata ja vaadata, et Eesti pealinna pannakse püsti rist, mis märgib vabadust. Meie jaoks ei ole Eestimaa vaba.






Päris palju oleme ka rääkinud, seletanud ja nõudnud, et meie keel võiks olla koolis normaalne õpetatav keel, ning seejuures peaks õpetama ka siinset kultuuri ja ajalugu jne. Iga normaalne inimene tõuseb tagajalgadele püsti, kui tema jalgealune ära võetakse ning niisama ära antakse. Nii teeks iga eestlane.






Sellepärast mulle sellised Vene-poolsed ärritavad artiklid meeldivad, et need panevad korraks kodanikud mõtlema. Poliitikud on kavalad, politoloogid on osavad, aga setode olemasolu on fakt, ükskõik kelleks neid nimetatakse.






Parema kirjutamisoskusega tegelane võidab. Kõige kõvema häälega kodanikul on õigus. Eks Venegi pool hakkab tegutsema, kui konnasilm end tunda annab.






Nüüd on siis see maarjapäev, mis on olnud igal aastal, aga keegi pole suure kella külge pannud. Eks nad püüavad ka oma tegusid näidata õiges ja heas valguses.






Tuleb meelde, et kui meil oli rahvaloendus, siis loendajate õpperaamatus oli kirjas (otsige raamatuke üles ja vaadake ise!), et setod ei ole rahvas ja nii ei tohi kirja lasta panna. Nii on setod Eestimaal loendamata. Ehk on see hea, sest nüüd me võime ükskõik kui suure või väikse numbri öelda.