Mi' külä miis (om är' koolu') käve Ostrova puul raha otsmah. Sis oll üüd. Nu' naksi sis perekond kõnõlõma, et mi' küläh nakas' surnu kodoh käuma kapstiid süümä, võtt krabistas, kapsta' muudku kaosõ inne. Nimä' tõi papi, pei pallusi. Midägi' es tähendä. Sis lätsi targa manu, mis mõistse nõidu kah. Tu ütles: "Muud ei saa, ku ti' vahtke' ja küsüge': "Mis sa' käut kapstiid süümäh?”
Vahe nimä' üüsi. Tulli kah kapstiid süümä. No' ütli (uma miis, vend): "Mis sa' kapstiid käut süümäh.” Timä pist vasta, et "Velenaasel om mitu lavvatäut süüki, a minul ei olõ üttegi lavvatäut.”
No' sis lätsi jäl' tu targa manu, et no' niut mi' küsse. Tark ütles: ”A mis timä ütel' teile vasta?”
Timä ütel': "Velenaisel om mitu lavvatäut süüki, a mul ei olõ üttegi lavvatäut süüki.” Ja tark nõudse: "A kuis timä vaezilõ ol'l, kas and kah?” Perekond ütles: "Timä es anna leeväpalla konagi. A vele naane, ku mudu es tohi, sis timä nägemäldä' and sandile är' leväpala.” Tark ütles: "Selle om mitu lavvatäut timäl, et tä vaesõlõ and. Sedä om tuuh ilmah nätä'. A timä es anna, selle timäl es olõki midägi' süvvä' sääl. Teil muud ei tulõ tettä', ku viige' vaesilõ ja timä nimel, et mälehtäge tuud nime. Küll tä sis jätt maaha käumize.”
Ja lätsi nimä kodoh ja viisi nimä' vaezilõ, midä oll. Kui minä' vei är', sis inäp vuurih es tulõ. Vaesit vaja toeta', tuu om tuuh ilmah nätä'. Ma esi näiie tuud.